Inga Ilukuduja

12. kategooria: Portreelood

0

Inga kaunist käsitööd olen imetlenud juba ei tea kui kaua. Kuidas täpselt ma Inga üles leidsin, seda hetkel enam ei mäleta, kuid mäletan seda tunnet, mis mind valdas- Ingast kiirgab tegemisrõõmu ning rahulolu, mis ühteaegu tekitab nii imetlust kui mis salata, veidi kadedust. Paljud otsivad seda tegevust, mida teha suurima rõõmuga, terve elu....

 

Inga, räägi endast veidi lähemalt.
Olen väikelinna tüdruk. Kasvanud Türil.Nüüd on mu kodu Tallinnas Nõmme mändide all. Mul on kõikse muhedam pere maailmas - mees Taavi, 16 aastane tütar Loore, pea-aegu 3 aastane poeg Toomas, kassid Flika ja Ferdinand ning koer Fille.

Akadeemilise haridusega on mul kehvasti. Lõpetasin Türil gümnaasiumi, pea laiali otsas ning ei söendanud kuidagi pealinna Kunstiakadeemiasse moekateedrisse proovima minna. Ema käis peale, et ma läheks ikka majandust õppima, aga seepeale läksin hoopiski mehele, sain tütre. Mõned aastad hiljem tundsin, et miskit peaks ikka veel õppima ja läksingi pikemalt mõtlemata Kergetööstustehnikumi sekretär-raamatupidaja eriala omandama. See lõpetatud, töötasin mõned aastad sekretärina. Kuniks mu elu väikelinnas kokku kukkus ning 7 aastase tütrega pealinna kolisin. Tuli otsast alata. Pealinnas alustasin telefonioperaatorina. Kuid viimati, enne teise lapsega koju jäämist olin projektijuht väikeses reklaami-disaini agnetuuris.

Nii et ei mingit seost käsitööga.

Kuidas avastasid enda jaoks kudumise?
Kuduma hakksin ilmselt kusagil 7-8 aastaselt. Mu tädi kudus palju, ema veidi vähem. Mäletan uhket lõvi pildiga vesti, mille tädi mu vennale kudus ja mida ma vahel venna tagant näppasin ja endale selga ajasin.

Sel ajal kui me koolis ontlikult proovilappe kuduma hakkasime, tegin ma paralleelselt kodus omale kampsuneid. Et kui tööõpetuse tunnis tegime patent-koes proovilapi, siis ma kodus pidin selle harjutamiseks ikka patentkoes kampsuni tegema.Et siis nii kaua kui mäletan, olen ikka kudunud. Küll vahepealsed ajad pigem pühapäeva kudujana. Aga sest ajast kui pisipojaga nö dekreeti jäin, olen iga päev kudunud.

Miks just kudumine, mitte muu käsitöö?
Ma ei teagi. Teismelisena ma ka õmblesin palju. Mul oli ikka kõva tahtmine moekunstnikuks saada, kuid ma olin õmblemises liiga kärsitu ja lohakas - kangast kulus ilmatuma palju, kuid selga ei olnud ikka midagi panna. Õmblemine ei kukkunud mul hästi välja ja nii oligi, et kui kunstiülikooli lahtiste uste päeval kuulsin, et õmbleja paberid võiksid ikka enne taskus olla, kui nende ukse taha tulla, siis ma ka kriipsu peale tõmbasin sellele unistusele.

Aga kudumine on minu jaoks kõikse loomulikum ja lihtsam tegevus. See tuleb mul hästi välja ja mulle meeldib teha asju, mis mul hästi välja tulevad.Ma olen mugav ja suhteliselt laisk inimene. Kudumine on väga mugav - seda saab igale poole kaasa võtta. Kudumise ajal ei ole sa kogu keha ja vaimuga hõivatud vaid saad samal ajal nt lapsega mängida, filmi vaadata või sõbrannaga lobiseda. 

Kujutan ette, et ma pole üldse erand, kes arvab, et kudumine, eriti sellisel tasemel nagu pakud seda sina, on äärmiselt keeruline ja aeganõudev. Kas sinul ei olnud alguses sellist tunnet, et piirduks vaid pahempidi/parempidi kombinatsiooniga?
Minu jaoks ei ole kudumine keeruline. Ka mitte väga aeganõudev. Või siis ütleme sedapidi, et ma naudin kohutavalt aega, mida saan kudumisele pühendada. Kuigi tavaliselt ei ole see  aeg ainult kudumisele vaid samal ajal vaatan näiteks mõnd filmi või seriaali. Kui mul kudumist ei ole, siis ma ka telekat ei vaata - ma ei oska niisama istuda ja helesinist ekraani vaadata, ma pean samal ajal midagi tegema. Ma ei ole kudumise juures kunagi mõelnud, et ma ei oska või ei suuda näiteks kududa pitsi või nuppe. Pigem hirmutab mind, kui pean mõne suure eseme valmis kuduma lihtsalt parem-vasak koes, see on kohutavalt igav.Küll aga olen kindlaks jäänud nö võtetele, mis minu jaoks töötavad ja naljalt uusi nippe omaks ei võta.
 

Mis on sinu ideede allikaks, kuidas valid mida teha ja mis toonides teha?
Mul on nõrkus kvaliteet-lõngade vastu. Ilmselt ongi lõngad need, mis mind kõige enam inspireerivad. Soetan lõnga mis meeldib, paitan ja vaatan, mis temast kooruma hakkab.Kudumisega seotud ajakirju ja raamatuid soetan väga valikuliselt. Küll aga märkan kudumeid ja üldse riideid igal pool - filmides, tänaval. Iga kudumit pean tegema justkui endale. Nii ei kasuta ma materjale ega värve, mida ma ise ei kannaks. Materjal peab olema "puhas kuld" ehk 100% naturaalne, värvidest eelistan pigem pastelseid ja naturaalseid toone - hallid, valged, pruunid.

Sul on väga ilusad fotod. Kumb kirg on suurem – kudumine või fotograafia? Äkki on neid veel?
Viimastel aastatel on kudumine fotograafiast eespool. Kuid kudumite üles pildistamine on pea et sama tähtis, kui kudumine ise. Kudumite pildistamise olen usaldanud tütrele kuna ise olen pidanud olude sunnil modelli mängima. Küll aga visioon on minu oma ning töötluse teen piltidele ise. Lisaks kudumisele ja fotograafiale meeldib mulle tütrega koos köögis mässata, häid filme ning seriaale vaadata. Magusaim aeg igas mu päevas on see, kui pisipoeg on pea padjale pannud, võtan oma kudumise ning läptopi ning sukeldun.

Aitäh Inga, et meiega oma aega jagasid!

Inga poe Disainimajast leiad siit: Kudumite imedemaa

Nimi

Kommentaar

Kinnituskood:

kodulehe tegemine