Kõigest, mis Anniki särama lööb

12. kategooria: Portreelood

2

Anniki, meie selle nädalase kingituse jagaja, on Disainimaja üks suurimaid sõpru. Kahjuks pole ma Annikiga kordagi reaalelus kohtunud, kuid sellest olenemata on Anniki võtnud oma südameasjaks puhuda Disainimajale tuult tiibadesse.
Saan mina ja saate ka teie nüüd Annikiga lähemalt tuttavaks.

 


Anniki, räägi endast veidi lähemalt!
Minu nimi on Anniki, ehkki peamiselt öeldakse mulle Ann. Oma „päriselus“ olen ajakirjanik maakonnalehes ja tunnen sügavat sümpaatiat pressi – ja dokumentaalfotograafia vastu, mida loodan peagi ka Londonis edasi õppida. Õnneliku inimesena saan öelda, et teen igapäevaselt tööd, mis mulle väga meeldib. Lisaks olen Euroopa Noorte Pressivõrgustiku liige ja osalen nende projektipõhise ajakirja loomises, mis viib mind aeg-ajalt erinevatesse põnevatesse paikadesse Euroopas.
Käsitöö kõrval on minu suurim hobi sport, spetsiifilisemalt jooksmine ja sõudespinning. Valmistun selleks, et tulevikus läbida täispikk maraton ja seda ka nautida. Olen ema, mul on imelahe viieaastane poeg.

Sinu Disainimaja poest leiab peamiselt kudumeid. Kas see on sinu suurim käsitööalane kirg?
Jah, kududa meeldib mulle väga. Et mu 10 aastat vanem õde on väga hea õmbleja, teadsin juba lapsena, et kangast saab teha imekenasid riideid, kuid minu eesmärk on näidata, et niivõrd pika ajaloo ja traditsioonidega käsitööliik nagu kudumine pakub sama palju võimalusi kaasaegsete, omanäoliste ja trendikate rõivaste loomiseks.
Ka heegeldamisega saan vabalt hakkama ja tulevikus on plaanis õppida korralikult selgeks Muhu tikandi tegemine.

Kas oled käsitöö pisiku külge saanud ema-vanaema käest või oled selle tee ise avastanud?
Olen üles kasvanud käsitööliste peres. Minu isa oli omal ajal üks Eesti hinnatumaid vitspunutiste valmistajaid ja naeris alati, et ema istub kududes-heegeldades kõik tugitoolid lohku. Meie elutuba maal asuvas kodus oli avatud stuudio, kuhu turismifirmad tõid busside viisi välismaalastest ostjaid. Sellest tekkis meil sõbrannaga lapsena arusaam, et raha teenida on äärmiselt lihtne – valmistad midagi, müüd maha ja saadud raha eest ostad kilode viisi kommi. Nii me hakkasime heegeldama ühevärvilisi ruudukujulisi pajalappe ja kauplesime nendega läbi väga agressiivse müügitaktika, surudes see mõnele turistile näppu ja nõudes kindlameelselt 25 krooni, mis tol ajal oli väga suur raha. Ja alati selle ka saime, sest keegi ilmselt ei tahtnud pisikestele innukatele tüdrukutele ei öelda.Välismaa kommi ja teisi maiustusi anti pealekauba, selle jagasime hiljem kuuris sõbralikult pooleks. Kogu äritegevus käis äärmise saladuskatte all, et ema-isa ei näeks, sest meid manitseti pidevalt külalistega viisakas olema. 
Suuremaks saades kadus mu optimism kiirest rikastumisest üpris ruttu. Olen tänulik oma emale, kellelt sain kõik baasteadmised kudumisest ja heegeldamisest, mis hiljem aitasid mul läbi katsetuste ja ise õppimise jõuda oma käekirja ning stiilini.

Miks tegeled käsitööga?
Lihtne ja aus vastus oleks, et mulle lihtsalt meeldib. Kui miski on käsitsi valmistatud, ärkab see ellu. Kannab endas emotsioone, varjab reeglina põnevat sünnilugu. On tohutult hea tunne, kui peale minu vaimustub keegi veel ja tunneb rõõmu esemest, mille loomiseks on kokku segatud ajaga omandatud oskused, parimad mõtted ja soojad soovid.
Lisaks on minu enda tarbimisharjumused käsitööd tehes palju muutunud. Ostan vähem, kuid kvaliteetsemaid asju; vaatan, et minust jääks järgi võimalikult väike ökokatastroof ehk mõtlen taaskasutusele.

Kas oled rohkem konkreetse mustri järgija või protsess on täiesti loominguline?
Mustri järgi tegemisi jääb järjest vähemaks. Arvan, et teatud staadiumis on see asjade loomulik jätk, kui jõuab kohale teadmine, et maailm on tunduvalt suurem, kui raamatutes-ajakirjades nähtu ja loomingulisusel pole piire.
Mul on paar head koekirjade raamatut, mida ideede tekkimisel sirvin sobivate mustrite leidmiseks. Inspiratsiooni saamiseks ostan ajakirja Vogue Knitting, kust leiab palju häid mõtteid eelkõige lõigete konstrueerimise osas. Kolan palju Disainimajaga kontseptsioonilt sarnasel ülemaailmselt isetehtud asjade saidil Etsy ja kudujate portaalis Ravelry, kus on nii palju andekaid inimesi koos, et kokku lugeda ei jaksa.
Olen enda jaoks viimasel ajal avastanud õmblemise. See käib tõesti endiselt raamatust näpuga järge ajades, sest umbes kuus aastat tagasi soetatud õmblusmasina kasutuskorrad saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Vajadusel küsin nõu professionaalselt õmblejaltki.

  

Kuna sul oli viimati selline vaba hetk, kus sa ei haaranud pihku vardaid või heegelnõela?
Selliseid hetki on tegelikult tihti, kui ma midagi teha ei taha. Reeglina on need tihedalt seotud kiirema perioodiga tööl, kui õhtul ei ole enam silmis sädet, mis tegutsema ajendaks. Samas teinekord innustab mõni projekt niivõrd, et ei saa vardaid enne hiliseid öötunde käest, sest ärevus valmis asja nägemisest on niivõrd suur. Ning vahel on palju põnevam internetist teiste töid imetleda kui ise midagi teha!
Tegelikult olen õnnelik, et käsitöö ei ole minu põhitegevusala, sest minu jaoks oleks kõige suurem õnnetus, kui hobi, mis pakub mulle praegu suurt naudingut, muutuks ühel päeval rutiinseks kohustuseks ja kaotaks oma võlu.

Kui suur osa sinu enda garderoobist valmib läbi enese käe?
Piinlik tunnistada, aga minu kapis enda tehtud rõivaid praktiliselt ei leidu. Vähe sellest, igal sügisel naeran, kas peaks minema turule lapsele villaseid sokke ostma. Tihti juhtub, et kui olen midagi valmistanud endale, on kellelgi teisel seda rohkem vaja ja asi leiab omale uue omaniku. Ühe puhvkardiganiga end hiljuti siiski premeerisin ja teiste käsitööliste loomingut kannan ka suurima rõõmuga.

Jaga palun meiega mõnda meeldejäävamat emotsiooni, mis sulle meenub seoses käsitööga.
Sellele küsimusele vastamine võttis kõige rohkem aega ja õiget vastust ei leidnudki. Mulle meeldib, et olen leidnud läbi käsitöö palju uusi sõpru ja mõttekaaslasi. Alles napp nädal tagasi oli juhus, kus käisin tööga seotult puuetega laste kevadlaadal ja üks sealne pedagoog, mulle täiesti võõras inimene, hakkas kohe rääkima, et loeb juba pikemat aega minu blogi. Piisas tal mainida oma käsitööteemalise ajaveebi nimi, kui teadsin minagi, kellega tegu. Sellised äratundmishetked on imermsad.

Aitäh Anniki, et meiega oma mõtteid jagasid!

Anniki pood Disainimajas: Woolmint

12.05.2010
Näe Triinu, jälle kohtume üllatavas paigas!
12.05.2010
Minu silm kohe kirgastus, kui märkasin Annikit sellel toredal kevadlaadal :) Ja loomulikult pidin ma koheselt talle rääkima, kuis mulle tema blogi ja tegemised meeldivad! Anniki, Jõudu ja palju vahvaid ideid edasiseks!!! PS! See on imevahva, et Disainimaja tutvustab Anniki tegemisi, tema käsitöödes on elu ja soojus!

Nimi

Kommentaar

Kinnituskood:

kodulehe tegemine