Ma olen tirtsust koolitanud samasuguse kohvikuinimese nagu ma ise. Samuti meeldib meile pikniku pidada. Suvel võtame teki kaasa, mõned pirukad(enne jaanipäeva on kohustuslik maasika nädal), midagi juua ning lähme Snelli tiigi äärde piknikule. Kuna ma pole saanud seda ilusat sügisilma üldse nautida, siis otsustasin eile viia tirtsu sügispiknikule. Selleks küpsetasin maailma kõige maitsvamaid viineripirukaid.
Eile täiesti plaaniväliselt sündisid Ella ja Möh. Nimelt oli mul üks riie üle(mis oli enne lastetoas ühe põrandapadja ümber,kuid nüüd kasutu) ning veeretasin seda näpus ja mõtlesin, et ära ka ei raatsi visata, midagi võiks sellest teha. Mõtlesin, et teeks lihtsalt väiksemateks padjakateteks.
Mul on suurim rõõm jagada oktoobrikuu kalendertapeeti, mis esmakordselt Disainimaja ajaloos põhineb fotol. Foto autoriks on Silas Stubbs ja kes ta selline on ning mis seob teda Eestiga, sellest loe kindlasti üks sissekanne all poolt. Aga nüüd...
Silas Stubbs on pärit Inglismaalt, kuid elab alates 2008 a. Tartus ja töötab Vanemuise balletiartistina. Silase teiseks suureks kireks on fotograafia ning minu suureks imetluseks oskab ta enneolematul moel oma hobi ning tööd ühendada.
Mul oli kinnisidee panna lastetuppa isevärvitav tapeet. Kahjuks on need ikka päris kallid, nii et idee vajas asendamist. Ei läinud kaua, kui sündis uus ideefiks - õunapuu, mis elab kaasa looduse aastaringile....
Uus kingitus ootab jagamist ning seekord on tegemist nii uue kaubaga, mis pole veel Disainimajas müüki jõudnud, kohe-kohe jõuab. Kingi jagab Kairit Disainimaja poest Decotahvel. Kingiks on ülilahedad külmkapi magnetid, kuhu saab kriidiga sõnumeid kirjutada.
Kui Vana-Kuuste Naisselts Disainimajas oma poe avas, tekitas nende tulek vastakaid arvamusi. Ühest küljest olid ostjad väga tänulikud, et said ja saavad ka edaspidi imeilusaid naturaalseid õlasalle väga soodsa hinnaga, teiselt poolt olid teised müüjad õnnetud, et keegi madala hinnaga turu tasakaalust välja viib. See tõttu otsustasin Vana Kuuste naistega veidi lähemalt tuttavaks saada, uurimaks miks ja mida nad teevad.
No ei ole võimalik teha lehttaigna plaadikoogist head pilti, lihtsalt ei ole. Maitse on ju väga hea ja muidu pole ka välimusel viga, aga üks tükk taldrikul on niru mis niru. Kuid pigistame seekord silma veidi kinni, sest info vajab edastamist, olgu siis välimus milline tahes.
No ma aru ei saa kuhu see aeg kaob. Päev otsa sahmin ringi, aga tulemust näidata pole. Et te ei arvaks, et ma niisama käed rüpes istun, siis vahepeal sai väikevend ühed tõelised teksad...
Eelmisel nädalal saatis Kristin mulle kirja, et kas ma enam kingituste loosiratast ei veereta, tema kingitused on ootel. Aga loomulikult jagan kingitusi edasi! Häbiväärselt pikaks veninud suvepaus saab nüüdsest lõpu ja alustame sellise kingitusega, mis sügisel kohustuslik kõigile(mitte ainult lastele ja koerad kaasa arvatud). Poe Koerariided omanik Kristin jagab kingituseks kaks väga vahvat helkurit, kus ühel peal koer ja teisel käpajälg.
Tean Maarjat juba mitu head aastat ja olen tema osava kirjasule suur austaja, aga alles eelmisel aastal sain teada, et lisaks sõnaosavusele omab Maarja äärmiselt head maitset kodukujundamises. See tõttu jagan suurima rõõmuga teile Maarja ekskodu pilte, mida kommenteerib omanik isiklikult. Kuna tegemist oli üürikorteriga, on praeguseks Maarja sealt lahkunud ja tegeleb hetkel aktiivselt esimese päris oma kodu kujundamisega.
Elutuba. Diivanikomplekt on elavaks tõendusmaterjaliks, miks on aeg-ajalt kasulik külastada kõiksugu kummastavaid keldripoekesi...
Käes on sügist kuulutav september ja mul on rõõm jagada teiega meie uut kalendertapeeti. Kui siiani on loovat kätt katsetanud õrnem sugu, siis seekord on pliiats meeste käes...
Meie septembrikuise kalendertapeedi loojaks on Johan. Noormees, kes kuidagi ei suuda pliiatsit käest panna ning kelle anne sellega ei piirdu. Küsisin Johani käest paar küsimust, et temast veidi rohkem teada saada....
Kohupiimapontšikud on minu jaoks alatine nõrkus, kuid õnneks ei kipu ma neid ostma, sest ostetud pontšiku puhul on kohupiima 10% ja jahu 90%, nii et hea fantaasia korral võid aimata kuskil keele otsas kohupiima maitset. Ise tehtud pontšikus on aga seis täpselt vastupidine...
Kui ma kevadel esimest korda Loomekombinaadis käisin, jäi SUME mulle kohe silma. Kuna kodumaine mood on mulle hingelähedane ja üritan ennast selles vallas kursis hoida, olin üllatunud nähes midagi nii ilusat, millest mina midagi ei tea. Nüüd on Sume oma poe avanud ka Disainimajas ja saame Helena, SUME loovisikuga, lähemalt tuttavaks.
Ma ei ole teiega siin blogis oma niisama olemist siiani jaganud, aga kuna lõppenud nädalavahetus oli niivõrd super, siis mõtlesin, et teen seekord erandi ja jagan seda positiivset emotsiooni, mis sai nädalavahetusest ammutatud...
Jätkades mustikalainel jagan teiega veel ühe minu lemmikretsepti, kus lisaks mustikale ka veidi virsikut ning mahlasust lisavat jogurtit. Kook, mis maitseb imehea nii väikse jäätisepalliga kui järgmisel päeval külmkapist võetuna. Natuke rohkem mässamist(loe:veidi rohkem nõudepesu, ei muud...)
Kui kõik marjased suvesaadused pingeritta panna, on minu jaoks mustikas konkurentsitult esikohal. Nii et sügavkülm on just selle marja valduses, lisaks veidi maasika toormoosi ning praetud kukeseeni. Kahjuks hakkab mustika aeg vaikselt läbi saama, aga veidi veel saab küpsetada ja niisama majustada...
Kui ma olin nii umbes aastane, õnnestus emal hankida ilus ruuduline riie, et sellest mulle kleit teha. Riie ise oli tolle aja kohta "ajast ees", ehk siis seest flanell ja pealt tavaline kangas, defka mis defka. Aga emal aega nappis, riie jäi kappi ning ilmus nüüd, vähem kui 30 aastat hiljem lagedale. Nii et selline vana ja lausa ajalooline kangas, võiks öelda...
Killuke Kairist jõudis minu koju kuskil suve alguses, kui ta oli Disainimajas müüki pannud oma kaltsuvaibad ja mina otsustasin, et just sellist kassiga vaipa on vaja minu kööki, ainult et suuremat, kui tal müügis oli. Sain Kairiga kaubale ning jäin oma vaipa ootama. Oodata ikka natuke tuli(sest ootaja aeg kipub ju venima), aga lõpuks oli vaip minu poole teel. Nüüd, vaibaomanikuga, võin kinnitada, et nii armsat vaipa pole mitte kellegil teisel. Kes aga Kairi on ja mida ta loob, sellest kohe lähemalt.
Kairi kass minu kodus
Käes on minu lemmikkuu august ning suurima rõõmuga jagan teile uut kalendertapeeti, mis ületas minu kõige suuremad ootused. Ma olin kindel, et Krista üllatab mind positiivselt, aga et lõpptulemus nii kaunis saab olema, ei osanud ma parimates unenägudes ka ette näha...
Olen maal ja siin tähendab mood minu jaoks vanades kappides sorimist ning oma vanaema-ema-tädi kunagiste loomingute taaskasutust. Eile just tuhlasin kappides ja leidsin ühe uskumatu pluusi, 60ndate ehe klassika selle parimas võtmes. Edasi aga ei räägi sellest, mis oli, vaid sellest, mis tuleb ja millel mina soovitan soojalt silma peal hoida. Nimelt värsked tulijad kodumaisel moeareenil...
Kui ma ERKi moeshow´l Heli ja Ingridi kollektsiooni nägin, armusin sellesse silmapilkselt. Kõik-kõik oli täpselt minu maitse: palju käsitööd, palju värve, kangamaalingud ja üks pikk kleit, mis on mulle loodud, ainult et tegijad ise veel seda ei tea :)
Mõnikord on nii, et mälestus ise on vist magusam kui reaalsus oli... Või tuleb lihtsalt tõdeda, et lapsed ei ole minu minikoopiad, vaid iseseisvad isikud koos oma maitse ning eelistustega. Mis meeldib mulle, ei pruugi neile sugugi meeldida. Lapsevanema elementaarne teadmine, mida aga peab aeg ajalt ikkagi meelde tuletama....
